Juhtkiri: mets pole porgandipeenar
Eestil pole oma Gazpromi nagu meie idanaabril. Küll on meil Eesti metsad, mis katavad suure osa me maast ning soojendasid ja toitsid kunagi Eesti külasid. Kuid mets pole pelgalt materiaalne ressurss, vaid osa kultuurilisest ja ajaloolisest keskkonnast, millega koosmõjus on kujunenud tervete rahvaste kultuurid ja tavad. Muuhulgas ka meie oma – nii on rõhutatud, et eestlased on metsarahvas. Esimesel iseseisvusajal kõneles sellest näiteks folklorist Oskar Loorits. Semiootikust kirjanik Valdur Mikita on aga eestlasi nimetanud metsaserva rahvaks, kes seisavad põllul seljaga metsa poole.